Riidekapi inventuur

1. Kus on peamiselt minu riided toodetud?

Minu riidekapi inventuuri põhjal selgus, et suur osa minu riietest on toodetud Aasias, peamiselt Bangladeshis, Hiinas ja Vietnamis. Mõned üksikud esemed pärinevad ka Euroopast (nt Türgist), kuid need moodustavad väiksema osa. 

2. Millise rõivabrändi tooteid leidub minu riidekapis enim?

Minu riidekapis leidub kõige rohkem kiirmoe brändide, näiteks [sisesta oma bränd, nt H&M / Zara / Reserved], tooteid. Samas ei koosne minu garderoob ainult uutest toodetest. Märkimisväärne osa minu riietest pärineb teise ringi poodidest või olen need saanud sõbrannadelt. See tähendab, et minu tarbimine ei põhine ainult uute toodete ostmisel, vaid sisaldab ka taaskasutuse elemente.

3. Kas pööran riiete soetamisel tähelepanu lisaks hinnale ka nende keskkonnasõbralikkusele?

Riiete soetamisel olen varasemalt lähtunud peamiselt hinnast, mugavusest ja välimusest. Keskkonnasõbralikkus ei ole olnud peamine otsustuskriteerium, kuid olen hakanud sellele üha rohkem tähelepanu pöörama. 

4. Kas eelistan teadlikult brände, kelle jaoks on keskkonnasäästlikkus oluline?

Kuigi ma ei saa öelda, et eelistaksin alati teadlikult jätkusuutlikke brände, on minu tegelik käitumine osaliselt kooskõlas jätkusuutlikkuse põhimõtetega just läbi second-hand ostude ja riiete jagamise.

5. Mida olulist antud ülesanne minu jaoks välja tõi?

Antud ülesanne tõi minu jaoks selgelt esile, kui suur osa minu riietest on seotud kiirmoe süsteemiga, kuid samas ka selle, et olen juba teinud mõningaid samme jätkusuutlikuma tarbimise suunas. Samuti mõistsin, et minu ostuotsused on sageli harjumuspõhised ning mitte alati teadlikult läbi mõeldud.

Seda saab seostada tarbimiskäitumise teooriatega, eriti harjumuspõhise tarbimisega, kus otsused tehakse automaatselt ning mõjutatuna hinnast, kättesaadavusest ja sotsiaalsetest normidest.

Minu lemmikbränd

Valisin analüüsiks brändi H&M, kuna nende tooteid leidub minu riidekapis kõige rohkem. Antud bränd on viimastel aastatel teinud mitmeid samme keskkonnasäästlikkuse suunas. Näiteks kasutatakse osaliselt taaskasutatud ja orgaanilisi materjale, arendatakse rõivaste kogumisprogramme ning turundatakse teadlikumaid kollektsioone.

Samas on tegemist kiirmoe ettevõttega, mille ärimudel põhineb suurtootmisel ja kiirel tarbimisel. See tähendab, et vaatamata üksikutele keskkonnasõbralikele algatustele on brändi üldine keskkonnamõju endiselt märkimisväärne. Selline vastuolu viitab võimalikule greenwashing’u probleemile, kus jätkusuutlikkuse kommunikatsioon ei pruugi täielikult kajastada ettevõtte tegelikku mõju.

Uurimistöö ja inventuur aitas mul teadvustada, et minu enda tarbimiskäitumine ei ole üheselt keskkonda koormav. Märkimisväärne osa minu riietest pärineb teise ringi poodidest või sõpradega jagamisest, mis aitab pikendada toodete eluiga ja vähendada uute toodete nõudlust. See on kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega, kus rõhutatakse ressursside võimalikult pikka kasutust ja jäätmete vähendamist.

Samas on minu riidekapis palju kiirmoe riideid, mis kergesti kättesaadav, odav ja sotsiaalselt normaliseeritud, mistõttu on sellest täielikult loobumine keeruline. Samas pakuvad alternatiivid, nagu second-hand ostlemine ja riiete jagamine, realistlikke võimalusi oma keskkonnamõju vähendamiseks.

Olen valmis oma ostuharjumusi järk-järgult muutma, näiteks ostma vähem uusi riideid, eelistama kvaliteetsemaid tooteid ning jätkama second-hand lahenduste kasutamist. Samas mõistan, et harjumuste muutmine on protsess, mis nõuab teadlikkust ja järjepidevust.

Kokkuvõttes aitas see ülesanne mul paremini mõista nii oma tarbimisharjumusi kui ka nende seost laiemate süsteemidega.