Eestimaise taimse toidu päev päeval sõin peamiselt lihtsaid ja kodumaiseid toiduaineid, nagu kaerahelbepuder õunte ja marjadega, lõunaks kapsahautis ning õhtul tädi poolt antud kartulite kõrvale lisasin kodujuustu ning ema tehtud tomatiletšo. Vahepaladena tarbisin õunu ja kuna viimased mulle väga meeldivad, siis sellega õnneks probleemi ei tekkinud.
Kõige raskemaks osutus kohvi mitte tarbimine, kuid asendasin selle rohelise teega, mis polnud küll päris see. Samuti märkasin, et mitmete tavapäraste toiduainete puudumine, nagu banaanid jm tsitruselised, ei olnud otseselt probleemiks, kuid tekitas pigem harjumuspõhist igatsust. Teen siit järelduse, et paljud meie toidueelistused ei ole tingimata vajaduspõhised, vaid seotud kättesaadavuse ja harjumustega.
Jätkusuutlikkuse vaatenurgast oli selline päev kasulik, kuna kohalik toitumine vähendab transpordiga seotud keskkonnamõjusid ning toetab kohalikku põllumajandust. Samas tõi see esile ka piirangud, eriti toiduvaliku mitmekesisuse osas, mis võib pikemas perspektiivis mõjutada toitumise tasakaalu.
Kokkuvõttes näitas see kogemus, et kuigi täielikult kohaliku taimse toidu tarbimine on võimalik, nõuab see teadlikku planeerimist ja valmisolekut muuta oma harjumusi. Isiklikult oleksin valmis osaliselt sellist lähenemist jätkama, kuid täielik üleminek tundub hetkel piirav, eelkõige harjumuste ja mugavuse tõttu.
Toidukorraks valisin õunad, sest nagu juba eelpool mainisin, siis olen suur. õunte sööja, kuid enamasti ostan Poola päritolu õunu.
Tulemused näitasid, et sõltuvalt transpordiviisist võib sama vahemaa läbimine põhjustada märkimisväärselt erineva süsinikujalajälje. Näiteks lennutranspordi puhul ulatus hinnanguline heide umbes 186 kg CO₂-ni, samas kui autotranspordi puhul oli see umbes 150 kg CO₂ ning rongiga transportimisel oluliselt väiksem – ligikaudu 52 kg CO₂. See näitab selgelt, kui suur roll on transpordiviisil toidu keskkonnamõjus.
Kommentaarid
Postita kommentaar